Järgnev tekst ei pretendeeri süvaanalüüsile maailma konfliktide emaks ristitud Palestiina-Iisraeli vastasseisu teemadel, küll aga saavad siia kirja mõtted ja kogemused, mis saadud vaevu nädalase viibimise ajal selles pingetest paksus piirkonnas. Läbi väidetavalt üle neljakümne korra piirkonnas viibinud Aarne Rannamäe hääle on kõigile eestlastele tuttavad väljendid nagu „gaza sektor“, „okupeeritud läänekallas“ ja „golani kõrgendikud“. Ei ole siinkohal Lähis-Ida asjade korufeele mitte midagi lisada, kuid süvenenuna nendesse sõnadesse pikemalt, läheb pilt aina segasemaks ja võimalike lahenduste väljamõtlemine muutub aina võimatumaks. Üks variant on ise kohapeal selgust üritada saada, kuid hoiatan ette - ei ole abi sellestki.
Kogu konflikti võti seisneb tegelikult ühes ainsas küsimuses – kelle maa on see napp paarkümmend tuhat ruutkilomeetrit pinda Vahemere idakaldal, asetsemisega iidsete piirkondade ja tänaste islamikonfliktide piirkonnas? Vähe on fakte, kuid üks neist väidab, et mõlema rahva, juutide ja palestiinlaste eellased, jõudsid piirkonda umbes 1200-1000 aastat enne Kristuse sündi. Juudid olid
Tõsiusklik ehk ortodoksne juut Nutumüüri lähistel
aktiivsemad ja moodustasid erinevate hõimude vahel koosolemise viisi, millest hiljem on sündinud nö. iisraeli rahvad. On ka selge, et juute on ajaloo jooksul palju kiusatud. Piirkonnast on üle käinud ilmselt kõik jõud, kes sealkandis üldse toimetanud on – egiptlased, makedoonlased, süürlased, moslemid, türklased jne. Kõigil neil on olnud kombeks juudid viisil või teisel oma aladelt minema saata, nende asulad ja rajatised hävitada ning seejärel lubada neid jälle piiratud ulatuses praktiseerida oma eluviisi. See on loonud juudi rahvale kiusatud rahva oreooli ja alates 19.sajandi
Nutumüür
teisest poolest kasvasid juutide tahteavaldused hakata looma oma riiki kõikidele maailma juutidele. Oli selge, et ainuvõimalik ala selleks asub piirkonnas, kus juudid juba Jumala endaga kinnisvaralepingu Vana Testamendi näol olid sõlminud. 20.sajandi esimeses pooles asusid juudid üle maailma kujundama suurjõudude meelsust juudiriigi vajalikkusest ja peale brittide peataolekut piirkonna koloniseerimises loodigi 1948.aastal ÜRO heakskiidul tänapäevane Iisraeli riik. Kuigi just seda aastat võiks lugeda ametlikuks konflikti alguseks, esines kokkupõrkeid araablastega (kasutan edasipidi väljendeid araablane ja palestiinlane läbisegi) juba paar aastakümmet varem, kui näiteks nii juutidele kui araablastele pühas Hebroni linnas toimus sisserännanud juudi kogukonna füüsiline hävitamine palestiinlaste poolt. Hebroni linnast kui konflikti südamest, tuleb artiklis juttu kindlasti pikemalt. 1948.aastal esitas ÜRO osapooltele ettepaneku maade jagamise kohta, millele palestiinlased alla ei kirjutanud ja tüliküsimus oligi tõstatatud üles nii, et seda siiani lahendada ei ole suudetud. Otse vastupidi. Seega, kelle maa see siis on?
Natuke natsiretoorikat meenutav
kompositsioon Jeruusalemma moslemi-
kvartalist.
Mõistmaks olukorda peame korra veel sukelduma Iisraeli ajalukku. Kohe peale riigi väljakuulutamist otsustasid araabiamaadest naabrid Iraak, Süüria, Liibanon, Egiptus ja Jordaania „eksituse“ maakaardilt kustutada, kuid veidi üle pooleteise aasta kestnud sõja tulemusena suurenes Iisraeli pindala Palestiina riigiks ettenähtud territooriumi jagu. Oluline aasta Iisraeli ajaloos on 1967, kui nn. kuuepäevase sõja käigus andis Iisrael ennetava löögi taas enda piiride taha kogunenud araabia riikide sõjavägede pihta ning seeläbi läksid Iisraeli kontrolli alla suured alad – Golani kõrgendikud võeti Süürialt põhjas, Siinai ja Gaza Egiptuselt lõunas ja Läänekallas Jordaanialt. Ka Palestiinale pealinnaks mõeldud Jeruusalemma linn langes Iisraeli okupatsiooni alla. Mõlema sõja korral on tekkinud tohutud põgenikelained.  Kolmandat korda proovisid Süüria ja Egiptus kaotatut tagasi saada 1973.aastal, kuid ebaõnnestusid taas. Iisrael küll tagastas Egiptusele hiljem Siinai poolsaare, kuid muud alad jäid ja on tänaseni Iisraeli kontrolli all ja nende tänasest olukorrast ja saatusest teeme hiljem ka pikemalt juttu. Lisaks on Iisraelil tulnud korduvalt ristata relvad põhjanaabri Liibanoniga ja pinev vastasseis terroristlikuks kuulutatud Hezbollah liikumisega määrab endiselt olukorra kahe riigi piiril, mis on tavaliseks piiriületuseks endiselt suletud ja piirikülad elavad pidevas lahinguhirmus. Seega, Iisrael sündis poolte mitte just eriliselt sõbralikul kokkuleppel ja edasine ajalugu on olnud äärmiselt verine. Iisrael on üks maailma militariseeritumaid riike, kes kulutab riigikaitsele 6% oma rahvuslikust kogutoodangust ja kulutustega per inimene ollakse maailmas kolme esimese hulgas. See on riigis liikujatele ka selgelt märgatav. Riigi kaitse-eelarvest, mis on umbes 15 miljardit dollarit, tuleb 3 miljardit Ameerika Ühendriikidelt ja Iisrael soovib ameeriklaste panuse suurendamist kuni 5 miljardini.
Iisraelis on sõjaväekohuslased nii naised kui mehed. Mehed teenivad kolm, naised kaks aastat.
Moslemiproua Templimäel
Automaatidega varustatud noorte naiste turismigrupid Jeruusalemmas vaatamisväärsusi vaatamas on tavaline vaatepilt. Maanteedel olevad bussipeatused on kasutatavad ka pommivarjenditena. Eriti tihe on militaarne vaatepilt näiteks Gaza sektori piirkonnas, kus loodust pildistades võib hiljem arvutis pilte suurendades leida põõsastest mõne tanki või kahuritoru. Iisraelis on ilmselt maailma enim jooksvaid meetreid okastraati ja betoontarasid – kogu okupeeritud Läänekallas ja Gaza on muust maailmast just nende abil katkematult eraldatud. Lisaks on aiad ümbritsemas juudiasundusi Läänekalda aladel. Kõik see on juutide sõnul vajalik „turvalisuse tagamiseks“.  Kogudes ja kuulates mõlema poole argumente saab selgeks juutide hirm on riigi kaotamise pärast ja palestiinlaste mure võrdsete õiguste puudumise osas, kuid meetodid, mida mõlemad pooled rakendavad, ei kuulu küll 21.sajandi juurde.
Gazat ümbritsev tara
Gaza sektor riigi läänepiiril Egiptusega on umbes 40 kilomeetrit pikk ja mõned kilomeetrid lai maariba, kuhu on suletud ligi kaks miljonit palestiinlast. Seda võib pidada maailma tihedama asustusega vanglaks. Kümmekond aastat tagasi sulges Iisrael Gaza täielikku blokaadi. Inimesed ei saa sealt välja ega sisse. On küll arvamusi, et kui Gaza oli veel avatud kauplemisele ja tööjõu liikumisele, ei suutnud palestiinlased ikka tegelda muu kui terrorirünnakutega Iisraeli vastu, kuid tänane käitumine Iisraeli poolt on siinkirjutaja sõnul ebaproportsionaalne. Kindlasti tuleb araablaste käsitlust surmast ja vastupanust proovida mõista veidi teise mätta otsast kui seda teeme meie või ka juudid. On vastuvaidlematu, et Gazat vabade valimiste tulemusena valitsev ja muu maailma poolt terroriorganisatsiooniks peetav Hamas tegeles ja tegeleb Iisraeli füüsilise ründamisega. Kohalik telekanal näitab militaristlikke ja Iisraeli hävitamisele kutsuvaid videoklippe, piirkonnas on teistkümned relvarühmitused ja Gazas valmivad relvad, mida kasutab täna Siinail näiteks ISIS. Kõike see on vastuvaidlematu tõde. Ka Läänekalda meedia kiidab märtreid ja laulab võitluslaule Fatah liikumise auks. Kuid kas enne oli Iisraeli vägivald või alustasid veretöödega palestiinlased, see taandub lõpuks siiski muna ja kana küsimusele ning ei omagi tänases tupikseisus enam ülearu olulist tähendust. Oluline oleks leida mingigi lahendus Gaza blokaadile, millest sünnib vaid uut vägivalda. Küsimus Gaza ja ka Läänekalda elanikele ei ole, kas tuleb uus sõda Iisraeliga, vaid millal see taas algab. Viimane sõjamõõtu vastasseis toimus Gaza ja Iisraeli vahel 2014.aasta suvekuudel, kui Hamasi raketirünnakutes Iisraelile hukkus umbes 70 juudisõdurit ja Iisraeli karistusrünnakutes kuni 2200 palestiinlast. Enamasti olid Iisraeli rünnakud sihitud elurajoonidele ja seeläbi on täielikult arusaadav palestiinlaste raev. Ka seekordse reisi ajal alustas Hamas taas
Gaza linn Iisraelist vaadatuna
raketirünnakuid ja Iisraeli õhurünnakutes päev hiljem hukkus kaks väikelast. Gazasse turismireise otseloomulikult ei toimu, piirkonda pääsevad vaid abiorganisatsioonid ja seda ka määral, mida Iisrael lubab. Nii näiteks oli peamine piiriületuspunkt Rafah’s avatud eelmisel aastal vaid 22 päeva! Iisrael lubab Gazal siiski eksportida oma tooteid, näiteks Uus-Meremaale ja Austraaliasse, aga mitte Iisraeli või Egiptusesse. 80% Gaza elanikest sõltub toiduabist, 50% on töötud. Iisrael ei luba gazalastel enam piirialal 300 meetri ulatuses tegeleda põllundusega, lähemale liikujad tapetakse snaiperilasuga. Iisraeli poolel on võimalik autoga liikuda üsna lähedale piirile ja jälgida selle sürreaalse enklaavi toimetamist kaugusest, mis ei pruugi alati olla turvaline. Tarade ja okastraataedade rohkus on muljetavaldav,  taevas liiguvad kaameratega õhupallid ja regulaarselt lendavad üle sektori Iisraeli õhuväe kopterid. Kena suveilma kiuste on õhus siiski pinget ja mõistetamatuks jääb juutide rahulik külaelu otse Gazat ümbritseva tara tagaküljel. Kinnisvarahinnad neis piirkondades ilmselt ülearu kõrged ei ole.
Teine ja veelgi tuntum palestiinlastega asustatud ala on Jordani jõe läänekaldal asuv regioon, kuhu pääsevad ligi ka huvilised ja nii saigi külastatud Palestiina omavalitsuse tänast keskust Ramallah’s ja iidset nii juutidele kui araablastele pühat, kuid tänaseks konflikti sümboliks saanud Hebroni linna.
Enamikku Läänekallast ümbritseb selline tara
See, et olukord Läänekaldal on ahistav ja nukker, oli teada, aga tegelik pilt on veel hullem. Meetodid, millega juudiriik palestiinlasi ohjeldab ja seeläbi vägivalda vaid suurendab, on apartheidi meenutavad. Kuigi ala on 1948.aasta otsusega määratud palestiinlastele, on Iisrael vaatamata isegi oma suurimate liitlaste (näiteks Ameerika Ühendriikide ja Euroopa Liidu) vastuseisule ja ÜRO sellekohalisele halvakspanule, asunud Läänekalda alasid taas juutidega asustama, kindlustades seeläbi Iisraeli püsivad tegevused Palestiina omandamise küsimuses. Siit tuleb mängu juudiasunduste temaatika. Juudiasunduseks nimetatakse rahvusvahelise õiguse vaatenurgast illegaalselt Palestiina territooriumile loodud linnade ja külade kogumikku, kuhu asustatakse massiliselt juute ja kelle turvalisuse peale kulutatakse 2-3 korda enam
Sissesõit Ramallah'sse
riigi ressursse, kui Iisraeli territooriumil elavate kodanike peale.  Lühidalt käib juutidele eluruumi loomine järgnevalt. Palestiinlastelt või beduiinidelt võõrandatakse soodsas piirkonnas maatükk, kelle jaoks maa kaotamine mis tahes moel on katastroofilaadne kogemus. Kui palestiinlane on sunnitud juutidele maa müüma, langeb ta kaaskodanike silmis paariaks. Teine variant on keelduda maa müügist, sel juhul Iisrael lihtsalt võtab endale sobiva tüki ise. Sellistel juhtudel üldiselt maa kaotanud palestiinlane põgeneb Jordaania suunal häbistatuna. Enamasti asuvad juudiasundused mäeküngastel, mis tagab nende hilisema lihtsama turvamise. Esmalt tuuakse piirkonda treilerelamud töölistega ja seejärel algab püsiva küla ehitus. Juudiasunduste poliitika on olnud Iisraeli teadlik valik juba ligi 40 aastat ja on kindel märk soovist Palestiinas ennast püsivalt sisse seada. See on ÜRO otsuse jäme rikkumine ja seda ei jäta Iisraelile välismaailm meelde tuletamata, seni küll tulemusteta ja juudiasunduste loomine jätkub ennaktempos. Praegu loetakse juudiasunike arvuks Palestiina aladel 400 tuhat, lisaks
Patriarhide mošee Hebronis
200 tuhat jagatud Jeruusalemmas. Eesmärk 2020.aastaks on kuni miljoni juudi ümberasustamine. Kes on need inimesed, kes soovivad ise elada ja oma lapsi kasvatada suletud seinte vahel, olles pidevas ohustatud olukorras? Sellele saame oma silmaga vastuse Hebroni vanalinnas, mille keskosa on tänaseks juutidega asustatud ja seeläbi suhted kohalikega pingelisest pingelisemad. Hebronis on juudiasunikele lisaks uusehitiste rajoonidele antud elamispinnad ka vanalinna kõrgematel korrustel ja seeläbi on tekkinud äärmiselt võigas olukord. Alumistel korrustel elavad ja ärisid omavad palestiinlased näitavad jälestusega, mida juudinaabrid neile sõna otseses mõttes kaela valavad – solki, mune, riknenud toiduaineid, vanu riided ja jalanõusid. Hebronis on tühjendatud mitmed rajoonid ja tänavad, kus liikumine on lubatud vaid juutidele. Palestiinlased ei tohi kasutada teatud teid ja tänavaid üldse, mõni tänav on jagatud. Kõike seda turvavad tohutud juudiarmee väejõud. Tänavatel tekib verbaalseid ja füüsilisi vastasseise lakkamatult ja olukorra eskaleerumine verevalamiseks on äärmiselt tõenäoline. Viibides Hebronis vaid paar tundi oli võimalik olla tunnistajaks mitmele episoodile, mis tõestab juutide üleolevat suhtumist ja mõnitavat käitumist.
Kurikuulus Hebroni vanalinn, kus
asunikud loobivad moslemitele prügi pähe
Meenutagem, et linnas on umbes 200 tuhat araablast ja vaid 500 juudiasunikku, kuid jõujooned on vägagi juutide poole kaldu. Nii näiteks tuleb palestiinlastel linnas kulgedes läbida turvakontrolle, mis võtavad tunde, kuigi sama inimest  ja tema elulugu tunnevad Iisraeli noorukesed (tihtipeale naissoost) sõdurid ilmselt juba peast. Siiski peetakse inimesi pikalt kinni „turvalisuse tagamise“ ettekäändel. Omavaheline suhtlus juutide ja araablaste vahel käib karjudes ja solvanguid vahetades.  Meie külaskäigul linna satume tunnistajaks olukorrale, kus endine juudisõdur, kel on tulnud Hebronis teenida, on tulnud murdma vaikust ehk valgustama turiste juutide terrorist araablaste üle. Mees kõrvaldatakse tänavalt kiiresti ja valuliselt. Hebronis asuv Patriarhide mošee-sünagoog (just nii, sest hoone ongi poolitatud ja eraldi sissekäikudega) on Nutumüüri järel juutidele pühaduselt teine paik maailmas ja äärmiselt oluline sakraalrajatis ka moslemitele. Kui palestiinlast sünagoogi lähedalegi ei lasta, trambivad juudid koos sõduritega mošees saabastega, mis on ülim solvang moslemite aadressil. Järgnenud emotsionaalset sõnasõda pühapaigas äärmusliku juudiasuniku ja 
Inetuks kiskunud vaidlus juudiasunike ja moslemite vahel.
Jälgige, et juudid kannavad mošees jalanõusid.
solvatud moslemite vahel oli vastik vaadata. Seda kõike saatmas relvastatud juudisõdurite varjamatu sarkasm ja võimutunne. Hebroni ärist ja melust pulbitsenud vanalinn on tänaseks kummituslinn, mille üle kõrguvad juudiarmee vahitornid ja õhkkond on tuttav mõnest filmist, mis räägib juudigetost Varssavis. Hebron on vastupanuliikumise vaimne keskus ja on vaid aja küsimus kui senise poliitika jätkumisel seavad linnas end sisse senise mõõduka Fatah liikumise asemel Hamasist vaimustunud noored mehed. Märtrite piltidega linnamüüri seintel igatahes kokku hoitud ei ole. Vastupropagandana võib leida mälestustahvleid islamiterroristide süül hukkunud juudiperedele.
Kuigi nii juudid kui palestiinlased peavad oma pealinnaks Jeruusalemma ja arusaamatuks jääbki, mis saab sellest linnast isegi juhul, kui muud maad jagatud saaks, on tänane Palestiina omavalitsuse keskus paarikümne sõiduminuti kaugusel Jeruusalemmast asuv Ramallah. Liikumine Läänekaldale on lihtne, kui oled välismaalane või Iisraeli kodanik. Vastupidist liikumist aga praktiliselt ei ole. Kuigi
Ramallah's tähistati naistepäeva
Iisrael väidab, et annab üha enamatele palestiinlastele lubasid Jeruusalemmas töötamiseks, ei muuda see tõsisasja, et Iisrael ja Jeruusalemm on palestiinlastele suletud. Seega, 20 minutit, mis kulub liikumiseks Jeruusalemmast Ramallahasse võib sama teed tagasi tulles olla 2 tundi ja 20 minutit, sest tagasisõitjaid kontrollitakse põhjalikult. Ei aita palestiinlast isegi mõne kolmanda riigi kodakondsus, nagu juhtus meie teejuhi Yamen Elabediga, kes omab Kanada passi, kuid selle lehtedele tembeldatud palestiinlase päritolu paljastav Iisraeli tempel teeb mehel liikumise Iisraeli territooriumil võimatuks. Nii on tal tulnud välismaal käies  koju Petlemma jõuda läbi Jordaania, mis muudab reisimise tavapärasest päevajagu pikemaks ja kulukamaks. Ben Gurioni lennujaam Tel Avivis saadab temasugused inimesed kõik tagasi ja maale ei luba, kuigi koduni oleks sõitu ehk tunni jagu. Yamen on maailma näinud palestiinlane ja töötab koos juutidega reisifirmas Green Olive Tours, mis on maailmatuntuse saavutanud just juutidest algatajate tõttu, kel on olnud häbi hommikuti peeglisse vaadata. Läbi nende korraldatakse palju poliitilisi tuure kogu Iisraelis fookusega Palestiina küsimusele. Paljud juudid käivad palestiinlastel abis näiteks saagikorjamise ajal, kuna Iisraeli armee lubab farmereid oliivipuid või põlde hooldama loetud
Noored Rammalah's
päevadeks, millest aga ei jätku kogu saagi kogumiseks. Oliivisalude hävitamine on samuti väga levinud võte tüütute palestiinlaste kiusamiseks. Ei saanudki päris aru, kuidas ja kui paljud juudid oma valitsuse poliitikat heaks kiidavad, kuid on fakt, et Benjamin Netanyahu juhitud valitsus on võimul kolmandat ametiaega ja olles eelmiste ja enda poliitika ori, ei saa Iisrael lubada äkilisi muudatusi asunduste rajamises. Olgem siiski täpsed, Gazast viis Iisrael

asundused tõesti minema ja mõned on koomale tõmmatud ka Läänekaldal, kuid enamasti jätkub nende rajamine aina suurenevas mahus ja määral. Vaadates palestiinlaste paiknemise arengut kaardil meenutab see mingi väljasureva liigiga toimuvat – nende asualad 60 aasta jooksul on vähenenud kordi! Yamen Elabed osutub äärmiselt laia silmaringiga ja elavaloomuliseks meesterahvaks, kes suudab vajadusel olla objektiivne, kuid teatud teemad ja olukorrad toovad temaski välja palestiinlaste frustratsiooni ja meelepaha. „Ainus, mida me nõuame oma võrdne kohtlemine“ ütleb mees päeva jooksul korduvalt. Võrdse kohtlemise all peab ta silmas kasvõi joogivee küsimust, mida palestiinlastele on ette nähtud umbes ämbrijagu ööpäevas, kuid juudiasunike kraanidest voolab vesi 24 tundi ööpäevas piiramatult. Lisaks erisused õigustes reisimisele, töötegemisele ja haridusele. Uus rahulolematute mass ongi hakanud tekkima Palestiina arvukates ülikoolides hea hariduse saanud noortest, kes oma haridust kodumaal kuidagi rakendada ei saa – Iisrael neid ei aktsepteeri ja Palestiina on liiga väike. Teeme ringkäigu mööda Ramallah’t, kus Yamen tutvustab meile Palestiina kultusliku liidri Yasser Arafati tegevust ja viimast puhkepaika, viib meid turule ja pakub võimalust
Vastloodud juudiasundus Läänekaldal
saada osa naistepäeva miitingust Ramallah’a südalinnas. Vaatamata islamistlikule elukorraldusele ja tõekspidamistele on Palestiina kõige liberaalsem islamiriik, kus naistemoes eristab lääne sookaaslastest kohalikke naisi vaid peakate. Meikimine, teksad ja liibuv riietus on Palestiinas pigem norm kui erand ja ülevoolav sõbralikkus ning vajadus suhelda iseloomustab kõiki palestiinlasi sõltumata soost ja vanusest. Kõige selle sõbraliku õhkkonna sees on lihtne unustada, et just samal nädalal üritavad ja ka õnnestub mitmel palestiinlasel pussitada Iisraelis juudisõdureid ja kahjuks ka turiste. Veriseim rünnak leiab aset just meie kodutänaval Tel Avivis, kus hullunud palestiinlane pussitab tosinat inimest, kellest üks ka hukkub. Olgu mainitud, et Iisrael käsitleb igat sellist ründajat terroristina, kes tapetakse viivitamatult. Sellise reageerimise tulemusena on meie reisi ajaks skoor  190 : 30 hukkunud palestiinlaste poole kaldu. Juudiriigi armeejuht kutsub oma alluvaid mõningasele vaoshoitusele reageerimisel, ülemrabi
Yitzhak Yosef seevastu kutsub kõiki ründajaid koheselt tapma. Millist juttu räägitakse õhtuti juudipere köögilaua taga, kahjuks ei tea. Küll aga on mõningate uurimuste tulemusel selge, et 2/3 palestiinlasi loeb südames rünnakud Iisraeli jõuorganite vastu õigustatuteks.
Ramallah turul
Yamen ei vasta üheselt eitavalt, kui uurin tema arvamust pussitamiste otstarbekuse kohta. „Hulle on iga riigi kodanike hulgas“, on tema kokkuvõte ja see teema edasi arendamist ei leia. Pussitamiste laine algas oktoobris 2015 ja on püsinud tempos üks intsident päevas. Klassikaline skeem räägib noa või relvaga sõdurit ründavast frustreerunud palestiinlasest, kes suudab tekitada minimaalseid vigastusi ja seejärel ise korrakaitsjate vastutules hukkub.Ilmselt see enamasti nii ka on, kuid sotsiaalmeedias on liikvel videolõike, kus on näha noa asetamist hukkunu kõrvale sõdurite poolt peale intsidenti. Igatahes on kummaline liikuda Jeruusalemmas ja kuulata igal ristmikul, et eile tapeti siin kaks palestiinlast, üleile siin üks ja Läänekaldal on ristmik, kus poole aastaga on oma otsa leidnud üle 30 palestiinlase. Kas tõesti see on kõigil juhtudel olnud põhjendatud reageerimine? Kindel on see, et vägivalda see kuidagi ei leevenda.
Tihtipeale on ründajateks naised või alaealised. Meie reisi ajal on vaid üks päev selline, kus keegi kedagi ei ründa ja ei tapa.
Jeruusalemma vanalinn Õlimäelt vaadatuna
Ideoloogiliselt kõige tulisem on rünnakute temaatika just Jeruusalemmas ja selle legendaarses vanalinnas. Kolme suure religiooni (judaism, kristlus ja islam) peaaegu et sünnilinnas, mis on peamine Iisreali vaatamisväärsus, asub mitu tüliõuna. Viimane konflikt oktoobris 2015 saigi alguse moslemitele kolmanda pühapaiga, Al-Aqsa mošee sulgemisega nooretele araabia meestele. Sellest tekkinud pahameel oli kirjeldamatu. Täna on Templimäel asuvat mošeed võimalik küll külastada, kuid vaid loetud tundidel päevas ja turvameetmed on karmid. Ootamise vastutasuks on muidugi üsna inimtühi Templimägi. Nutumüür, mis on olulisim pühamu juutidele, on rahvarohkem, kuigi ka siin kipub politseijõudude hulk olema esmapilgul ülemäärane. Just neil päevil proovib Nutumüüri pearabi Shmuel Rabinowitz algatada protsessi, et Nutumüüri äärde pääseksid palvetama vaid äärmuslikku judaismi praktiseerivad ortodokssed juudid. Need on meilegi tuntud musta riietatud, erinevate peakatete, patside ja habemetega seostuvad meesterahvad ja alati pearätikutega kaetud naised. Muide,
Ortodokssete juutide noorpaar
ortodokssed juudidki ei tunnista kaasaegset Iisraeli – õige juudiriik saavat saabuda vaid koos messia taastulekuga Maale. Ilmselt annab neil seda õiget riiki veel oodata. Seni eraldavad ortodokssed juudid end mitmes Iisraeli linnas eraldi kogukondadesse ja linnaosadesse, millistest tuntuim on Mea Sherim Jeruusalemmas. Linnaossa ei ole soovitav minna kui loomaaeda suurte gruppidena ja avalikult pildistama, kuid sündsalt riietudes ja käitudes ei tehta külalistele siiski mingeid märkusi. Mea Sherim on linnaosa, mis enim meenutavat Ida-Euroopa linnade juutide linnaosasid enne II maailmasõda. Ortodokssed juudid proovivad
Mea Sherimi linnaosa Jeruusalemmas
praktiseerida traditsioonilist eluviisi, äärmuslikumad neist ei kasuta tehnoloogiat ja kõnelevad jidišit, vanat ja iidset juudi keelt. Kuid siiski, mobiiltelefon kipub igas vanuses elanikel olema kasutuses ja ka autosid on linnaosas omajagu. Mõned tänavad on siiski igasugusele turismile suletud ja sinna sisenejaid võib ähvardada avalik ja füüsiline meeldetuletus näiteks sülitamise näol.
Põneva lähi- ja kurva hetkeajalooga on Iisraeli kirdeossa jääv Golani piirkond. Muidu Süüriale kuuluv ala on alates 1967.aastast Iisraeli kontrolli all ja tundub, et see olukord saab vundamenteeritud sõna otseses mõttes – Iisrael on alustanud ka sinna oma asunduste ja kibbutzide (meie mõistes kolhooside) loomist. Kui vaadata kaarti, saab selgeks Golani strateegiline tähtsus. Veelgi enam saab kõrgustiku olulisus selgeks sinna sõites. Nimelt on tegemist kiiresti orupinnast tõusva platooga, mille kontrollija kontrollib ka mõlemale poole kõrgustikke jäävaid orge. Kuni kõrgendik oli veel Süüria osa, pommitas ja terroriseeris see Iisraeli asulaid lakkamatult. Just sel põhjusel on Iisrael Golani okupeerimist pidevalt pikendanud ja tänasel päeval pole Assadi klannil selle teemaga enam aega tegeledagi. Täna vaatab juba Iisrael mäe otsast Süüriat. Õigemini teevad seda lisaks Iisreali sõjaväele ka ÜRO vaatlejad ja vähesed turistid, kes sellesse ohtliku mainega piirkonda tee leiavad. Looduslikult on Golan suurepärane paik oma keskmisest jahedama kliimaga, väga hõreda inimasustusega ja piiblilooliselt oluliste kohtadega. Siinkandis tegi Jeesus veest veini ja käis vee peal. Golan on väga viljakas ja enamiku platoost täidavadki põllud ja viljaaiad. Põnevas maanurgas, kus kohtuvad
Vaade kodusõjast räsitud Süüriasse Golani kõrgendikult
Liibanon, Süüria ja Iisrael, on juutide ainus võimalus nautida mäesuusasporti. Kuid sellega helgus lõpeb, sest teispool Süüria piiri toimub reaalne kodusõda. Veel aastapäevad tagasi jooksis rindejoon äärmusliikumise Al-Nusra Rinde, Vaba Süüria Armee ja Assadi vägede vahelt just siin ja turistidel oli koletu võimalus turvalisest kaugusest vaadata reaalset sõjategevust. Kuna maapind on lame ja kõrgemaid puid ei ole, on lahingutanner vaatajate ees avatud nagu mõnele keskaegsele väejuhile. Tänaseks on ala Assadi vägede kontrolli all ja kõik rahulik, aga selgelt on näha laastatud külad, teed ja rajatised. Iisraeli poole sõjategevust suunatud ei ole, Süüria teaks Iisraeli mitmekordset vastust, kuid võimalik, et rahu saabudes Süürias on araabiamaadel taas jõudu ja tahtmist asuda Iisraeli torkima ja Golan võiks olla üks tulevasi kuuma konflikti asukohti. Selle ennetamiseks on Iisrael ehitanud uue piiritara Süüriaga, plaanib sama ka Jordaaniaga ja on mineerinud piiritsooni. Palju miine on ka 1967.aasta sõjast endiselt maapinnas  ja seetõttu piirialadel maanteelt kõrvalepõikamine ei ole soovitav. Maantee nr.98 muide kulgeb nii Süüria ja Iisraeli piiri lähedalt, et aeg-ajal on reaalne piiritõke maantee äärekiviks.
Golanil elavad araablased peavad end süürlasteks, kuigi paljudel on tänaseks taskus Iisraeli pass. Mitmed rahvad on siiski passist ka keeldunud. Näiteks druusid, kes peavad end küll moslemiteks, kuid on võtnud oma religiooni kilde nii judaismist kui kristlusest. Druuside naised tunneb ära
ÜRO vaatlejad Golanil
mustast hõlstist ja valgest pearätikust ning nad on väga uhked oma kirju lipu üle. Teine põnev kogukond asub otse tulejoonel Liibanoni, Süüria ja Iisraeli kolmnurgas, kusjuures nende ainsa küla kuuluvus on lähiajaloo jooksul käinud korduvalt käest kätte. See rahvas on alaviidid, kes on tänase Süüria presidendi Assadi klannikaaslased ja Ghajari küla, nende koduasula, ainus Iisraeli hallatav süürlaste küla riigis. Iisraeli ei ole Ghajari elanikud sattunud mitte vabal tahtel. 1967.aasta sõja tõttu jäi küla Iisraelile, hiljem on sõdades Liibanoniga aga tekkinud kummaline olukord, kus pool külast on Liibanonis ja pool Iisraelis. Seeläbi on ka lõunapoolsetel külaelanikel Iisraeli kodakondsus. 2015.aastal vallutas Iisrael peale Hezbollah rünnakuid endale ka küla põhjapoolse ala, kuid just neil päevil plaanib Iisrael vastavalt ÜRO nõudmisele tagastada põhjaosa taas Liibanonile. Külas viib rahuvalvet läbi ÜRO, missiooni raames valvavad rahu piiril ka ligi 40 Eesti sõjaväelast. Külaelanike suurim hirm on aga Süüria kodusõja areng. Veel aasta tagasi oli reaalne oht, et sunniäärmuslased Al Nusra Rindest võivad üritada rünnata Ghajari ja sel juhul algaksid külaelanike kallal metsikused, mis on meile tuttavad ISISe võikatest propagandavideotest. Ghajar ootab aega, kui loobuda oma Iisraeli kuuluvusest, saada lahti Liibanoni võimust ja olla taas Süüria loomulik osa. Seda aega on oodatud juba ligi 50 aastat. Tänane Ghajar on väliselt rahulik küla kaunis, kuid mahajäetud piirkonnas mägises Iisraeli ja Liibanoni piiritsoonis ehk Sinisel joonel. Kahjuks on kinni pandud piirijoont kopeerinud maantee, mida mööda veel mõned aastad tagasi lubati kulgeda ka turistidel – omavaheliste pommitamiste tulemusel on see lihtsalt muutunud ülearu ohtlikuks ja osa maanteest on kogemata jäänud Liibanoni territooriumile.

Iisrael pakub palju ka loodussõbrale
Proovisime mõista tavaliste iisraellaste ja palestiinlaste tunnetust nende olukorra kohta. Pussitamistest ja veresaunadest, bussiplahvatustest ja raketirünnakutest küllastunud rahvas on neis küsimustes üsna tuim. Tel Avivi kohvikupidaja meenutas 2014.aasta Hamasi raketirünnakuid ja kiitis oma kohvikust avanenud vaadet, kui linna kaitsev raketitõrjesüsteem raketid plahvatusega Tel Avivis mere kohal hävitas. Palestiinlased on kõik näinud pealt tapmisi. See muudab inimesed ajapikku tuimaks, kuid mitte tundetuks. Kui meie loeme uudiseid liiklusavariidest ja sulgeme uudisloo peale lugemist, teevad sealkandi inimesed sama, lugedes uudiseid nende riiki tabanud terroriaktidest.
Eelnev käsitlus on Iisraelist jätnud mulje kui sõjatsoonist, siis tasakaalustatuse huvides tasub
Masada mägikindlus Surnumere ääres
proovida hulpimist Surnumeres, avastada kuulsat Masada sõjakindlust sama mere ääres ja nautida Lähis-Ida vaimustavat kööki. Kõik on suhteline. Kui veel viis aastat tagasi tundus Iisrael ohtliku ja ebaturvalisena, siis tänases maailmas on Türgi ja Egiptus hullemad, potensiaalne turismimagnet Süüria põrmu vajunud ja võimalikult turvaliselt Lähis-Ida avastamiseks jääbki vaid Iisrael. Kuigi, ka seal tuleks alati meeles pidada, et konflikt hõõgub tuha all. Nagu ütles Yamen Elabedi, et oleme proovinud hea ja kurjaga, kumbki pole aidanud. Lahenduseks on endise lahenduseta elu jätkumine ja proovimine sellega toime tulla. Nii palju kui mina Iisraeli ja Palestiina probleeme proovisin enda jaoks selgeks mõelda, aina segasemaks läks. Kindel on aga see, et rendiautole võtke Iisraelis täiskindlustus, tasub ära.
 
Teised reisid:
2007 Ladakh, Põhja India
2010 Põhja-Korea
2013 Kambodža ja Vietnam
2013 Kerry Way, Iirimaa
2014 Tai ja Laos
2014 Tšernobol
2015 Egiptus
2016 Iisrael ja Palestiina
2016 Transnistria ja Odessa
2017 Lõuna-Aafrika Vabariik
2017 Jordaania
2017 Balkanimaad